Pärast põnevat bussisõitu jõudsime väiksesse jõeäärsesse linnakesse. Sel päeval oli Dragonboat Festival, mil toimuvad paadisõiduvõistlused, süüakse zongzi'sid (täidetud riisist kolmnurgad) ja juuakse veini. Hiinakeelne nimi pühale on Duanwu. Fenghuang asus jõe ääres imelise puidust vanalinnaga, mis ei olnud veel liiga kommertslikuks jõudnud muutuda. Kuid pühade puhul oli seal turiste küllaga ja ei puudunud ka karaokebaarid. Vanalinn jättis hea mulje ja oleks tahtnud sealkandis veelgi olla...
Bussisõit järgmisesse Fenguang linnakesse läbi Hunani provintsi oli väga ilus. Mäed ja jõed ja riisipõllud... imeidülliline maastik väikeste küladega, mõned neist vanad puitarhitektuuriga. Päikest oli ka rohkem näha, mis oli ainult hea märk - hakkame väljuma subtroopikast...
Hunani provitsis asuv Wulingyuan'i ajalooline looduspark on oma territooriumilt väga suur, sobiks paari päeva matkaks ja meelitab paljusid hiina ja lääne turiste. Seda aga oskavad hiinlased imehästi ära kasutada, kehtestades väga kallid sissepääsupiletid jne, nagu ikka. Subtroopiline kliima, aga ei soosinud mägede ilu nautimist, sest sadas vihma ja udu varjas nähtavust. Aga midagi müstilist seal siiski on...
Pärast 5-tunnist kõvadel istmetel meeleolukat rongisõitu jõudsime Zhangjiajie'sse. Sealt viimase bussiga Wulingyuan'i, kus oli üks sissepääs Wulingyuan'i loodusparki, mida plaanisime hommikul külastada. Saime öömajale ja turismiküla vahel uudistada.
Jõudsime hommikuks linna ja ostsime rongijaamast piletid järgmisesse punkti Zhangjiajie'sse.
Tegime aega parajaks, kuid ilm oli vihmane ja kõht tühi. Läksime restorani head hommiku sööki sööma ja end laadima. Natuke nägime ikka linna ka, mis tundus päris kena.
Hommikul läksime Chongqingist bussi peale, et sõita Wanzhou'sse ning alustada sealt kruiisi Pikal Jõel. Bussisõit kestis oodatust kauem ja hydrofoili peale me enam ei saanud. Läksime siis sellele, mis oli. Ja sellist laeva polnudki varem näinud! Peale esimest ehmatust saime endale "vip"kajuti, et end muhedamalt tunda ja 8-tunnine kruiis võis alata. Jõe tase ei olnud veel maksimunini tõusnud, aga vanadest asustustest ei olnud jälgegi. Näha oli ainult uuemaid ehitisi. Jões oli palju solki ja prügi, mis laeva aknast välja lendas... Kella kuueks olime sadamas, kust buss viis Yichengi. Bussile saamiseks moodustati viie töölise abiga järjekord :) Sadamas oli üks päris kruiisilaev ka. Aga suure tammi läbisime pimedas ja unes, nii et seda otseselt ei näinudki. Põnev sõit oli ikka.
Jõudsime Kunmingist öörongiga varahommikuks Chongqingi. Provints, kus on kõige vähem päikesepaistet ja väga palju uduseid ja vihmaseid päevi, vastas tõele. Meid tervitasid uduvihm ja sudu. Jalutasime ringi, sõime nuudleid. Linnas käis suurejooneline ehitus: vanad maha, uued asemele. Tornid kerkisid silmnähtavalt. Linna keskuses olid kallid kaubamajad, kohvikud jne. Chongqingist saavad alguse luksuslikud laevareisid kuulsal Yangtse jõel (õigem oleks Changjiang ehk Pikk Jõgi), mis meelitabki sinna palju (Ameerika) turiste. Õhtul saime rongijaamas kokku minu õega ja jätkasime juba kolmekesi. Siis saime tunda ka hiinlaste petuskeemioskusi, kuid päris õnge nad meid ikka ei saanud. Hiina keele oskus tuleb kasuks!
Mai lõpus tegime 1,5 nädalase tuuri läbi Chongqing, Hubei, Hunan ja Guangxi provintsi. Liikusime rongi, laeva ja bussiga. Ja edaspidi tulevadki pildid sellelt ringresilt. Väike kaart märkimaks ligikaudset marsruuti.
Olen juba tükk aega tagasi ja siinsete oludega peaaegu kohanenud... Kuid blogi pidamine jäi pooleli, sest hiinlased blokeerisid selle lehe ja paljud teisedki netilehed. Nii kombeks, kui riigis lähevad asjaolud rahutuks... Aga nüüd mõtlesin ikkagi pilte nähtud kohtadest edasi postitada ja jätkan sealt, kust pooleli jäi.